Nädalavahetus

Kõige õnnelikum olen ma siis, kui läheb meelest õnnetu olla.

(Kriitika)vaba ajakirjandus

Postimees online'i vaatan hommikuti enne loengusse suundumist ning õhtuti veel mõned korrad regulaarselt üle (eeskätt küll harjumusest kui suurest lugupidamisest Postimehe vastu). Eestist alaliselt ~2000 km kaugusel asudes ei tuleks lehtede paberkujul tellimine kuidagi kõne alla, nii et ajalehtede netiväljaanded on minu jaoks peamised infoallikad kodus toimuva kohta. Ja noh, peab tunnistama, et meie online-töötajatest "meediaspetsialistide" kätetöö ajab lihtsalt nutu peale, päris mitmel põhjusel.

Fakt on see, et online-ajakirjandus on tulnud selleks, et jääda. See on kiire infovooluga, hõlpsasti kättesaadav, mugav kasutada, ning kuna erinevalt paberväljaannetest ei pea kuigivõrd muretsema ei sisu ega vormi asjakohasuse pärast, võib sinna kirjutada sisuliselt mida iganes pähe tuleb. Klikid toovad reklaamitulu, klikke aga sensatsioonid ja meelelahutus. Pole ilmselt väga üllatav, et olulised, kuid keerulised ning mitmetahulised teemad pole tarbimiseks just väga lihtsad, ning seetõttu neid online'is kuigi tihti ka ei leia. Vähe klikke, vähe reklaami. Vähe reklaami, pahane peatoimetaja. Pahane peatoimetaja, töötud reporterid. Ja uue pärdiku klaviatuuri toksima leiab alati.

Probleem tekib aga olukorras, kus ajakirjandus püüab endiselt olla usaldusväärne ja ühiskonnas toimuvat kajastada. Lugeja lähtub eeldusest, et artiklis kirjeldatu on enam-vähem kontrollitud, enam-vähem kallutamata (sh. sisaldab ka teiste osapoolte, kui neid on, nägemusi), ning enam-vähem paikapidav.

Klikivabriku eesmärk aga ei ole ühtegi neist tingimustest tagada, produtseerides (parimal juhul) vastuolulist informatsiooni, või (halvemal juhul) suisa valet - kas siis tahtlikult või autori ebapädevuse tõttu. Näiteks, eile (s.o. 8. detsembril) ilmus Postimees online'is uudisnupp "Riigikogu muutis kaitseväelaste pensionide süsteemi", mis on ilmselgelt netti lükatud pressiteade, pealkiri ja toimetaja nimi vaid juurde lisatud. Sellises vormis võib artiklit lugeda ja tõlgendada kuidas tahes, spekulatsioonidest kaugemale jõudmata. Kommentaaride alla on aga riigikaitsekomisjoni esimees Mati Raidma lisanud seletuskirja seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta, mis annab uudisnupule ka sealt eelnevalt puudunud tähenduse (ning võimaldab tegelikult ka teatavat oletust selle osas, kas tegemist pole mitte "omadele" raha kantimisega).

Lõpetuseks, kuigi natuke kontekstiväliselt: kuidas mõista näiteks hr. Linnar Priimäe jõulusõnumit elu24.ee lugejatele: "Päkapikud kakavad šokolaadi."?

Märk sellest, et kodu hakkab kaugeks jääma

No kes kurat on Sushibaari-Liis?

Lühidalt

Kahenädalane kirjutamispõud on tingitud sellest,et a) kiire on, b) kui vahepeal kiire ei ole, siis on ütlemisväärset niivõrd palju kogunenud, et ei leia korraga ei aega ega viitsimist elamustemassi sorteerimiseks ja kirja panemiseks. Ehk oleks vist õigem öelda, et ma olen kogemisega liialt ametis, et jõuda sellest veel ka rääkida. Mis, kui nüüd järele mõelda, on tegelikult ju päris hea.


Šokolaadi tahaks.

Õhtuti paistab Päike vaid Kuul

Poolekilone suhkrupakk, mille ma septembri lõpus ostsin, on praeguseks tühi - tarbituna küll liitrite ja liitrite tee kaudu (ja ma tõesti lugesin praegu järelejäänud teepakid üle - 48/100st). See teeb siis 19,2 grammi suhkrut tassi tee kohta. Palju? Vähe? Mis puutub mu kehakaalu, siis näen ma endiselt välja nagu MASU, TÄPE ja PUPU kätte sattunud skelett, kes figuuri hoidmiseks selleri- ja hommikukaste-dieeti peab. Samas, hambaarsti jaoks see ilmselt nii naljakas ei tundu.

Ma tahtsin sellega kuhugi jõuda ka. Ah, õigus. Täna poes suhkruriiuli ees seistes sattusin päris kummalise dilemma ette: kõike muud kõrvale jättes oli valida kahe sama hinnaga 1kg paki vahel, millest ühe suhkur kasvatatud, toodetud ja pakitud UK's, teine kusagil Aafrikas, KUID kandis Õiglase Kaubanduse märki (mis tähendab seda, et sinu makstud raha peaks ideeliselt jõudma otse vaese nälginud tootjani, mitte kõiksugu vahendajate ja vedajate taskusse). Küsimus seisnes, kummast vaatenurgast läheneda: inimese või keskkonna? Kohalik toodang tähendab suurel hulgal saastamata jäänud õhku, kuna vahemaad transpordil on väiksemad, ning raha jääb ringlema kohalikku süsteemi. Samas, võrreldes UKga on aafrika tootjate suhteline vajadus selle raha järele oluliselt suurem, ning Fair Trade märk peaks vähemalt teoorias tähendama, et nad saavad müügi eest rohkem kui sandikopikaid, mis on Kolmanda maailma riikides pigem reegel ilma erandita.

Iseenesest on see mõttekäik suhteliselt silmakirjalik, võttes arvesse muid asju, mida ma ostsin - see tähendab, et suhkrupaki jagu investeeringut keskkonda või Kolmanda maailma tootjasse muutub suhteliselt tühiseks, kui sealtsamast blokk Mehhikost imporditud Corona't kaasa haarata (mida ma muidugi ei teinud, kõigest kaks pudelit). Või kui arvestada, et ainuüksi selle aasta jooksul olen ma lennanud 11 korda, pluss ootab jõulude ajal ainuüksi koju jõudmiseks ees veel kaks lendu.

Ja ma ei usu, et see on ainult minu probleem. See tähendab, et kõik "rohelised" ja "keskkonnateadlikud" inimesed võivad ju pakendeid pesta ja kilekotte korduvalt kasutada küll, kuid kogu ülejäänud elustiili mõju on kordades, kordades suurem kui väikesed järeleandmised igapäevases mugavuses üles suudavad kaaluda. Selles mõttes, et mida "keskkonnasäästlikus" üldse tähendab? Reaalselt ei "säästa" me seda kuidagi, vaid hävitame igapäevaseid tarbimisvalikuid tehes. Oma harjumusi piirates võime ju vähem hävitada, kuid selleks, et tõesti midagi mõjutada, peaksime kollektiivselt kogu maailmaga oma elukombeid väga radikaalselt muutma ning kogu tööstustehnoloogia ümber kujundama. Mis, jah, pole nüüd just eriti läbimurdeline avastus.

Suhkrupakkide juurde tagasi pöördudes, siis ostsin lõpuks ikkagi kohalikku toodangut; suuresti selle pärast, et too oli pakendatud paberkotti, teine aga plastikusse. Teisalt oma natuke siia-sinna kõikuva maailmavaate pärast, mis kipub viimasel ajal elukeskkonna esimesele ning inimese teisele kohale seadma. Suurte mõtete väljendus väga väikeses nähtuses; nõme on see, et maailmapoliitikas toimuvad asjad tegelikult samamoodi - eriti just keskkonnapoliitika koha pealt.

Palun mulle jõuluks (Eesti mesilaste ja -meeste) mett kinkida.

***

Täna alustatakse siin Halloween'i tähistamisega; Mark kostümeeris end ja suundus Halloween'i Bop'ile ("dance with really, really cheesy music"), mis mind, ausalt öeldes, üleüldse ei tõmba. Päris tore üllatus oli aga õhtul sööklasse minna, kuna sealt kostis juba koridori orelimuusikat, ning sees oli keegi andnud oma parima õige õhustiku loomisel ämblikuvõrkude, mustade-oranžide õhupallide, tulede mahakeeramise ja kõrvitsatega. Ja tänane menüü on kõrvaloleval pildil (nimed, see tähendab; toit ise ongi sellelaadne, nagu sulgudes kõrval kirjas, kuigi vaheldub päris tihti). Tunnistan, et mind jätab Halloween kui selline ikka päris külmaks, ning ka teiste suhtumine tundub väljenduvat lapsepõlvenostalgias ning tavapärases pubisse minekus ja koju roomamises, ainult et seekord kostümeeritult.

Kõige esimene pilt on pühendatud minu rahvusvaheliste suhete esseele, mille esmaspäeval ära andsin. 2000 sõna, kaks päeva ja suhteliselt vähe magamist - kõige toredam, et ühe sellise pean detsembri alguseks veel tegema. Ja kaks tükki antropoloogias (võrdluseks, TÜs oli kevadsemestril mu "Akadeemilise kirjutamise aluste" lõputöö kusagil 1600 sõna, ning tolle puhul polnud niivõrd oluline mitte sisu, vaid nõuetekohane vormistus). Mul ei ole mingit tahtmist eelmist nädalavahetust uuesti läbi elada, aga kui ma ei hakka praegu järgmise essee jaoks materjali koguma, ootab mind kohtumine võrdlemisi ebameeldiva déjà vu'ga. Lisatud pühapäevaöine pilt.

Esmaspäevase tähtaja tõttu oli muidugi pool ühikat nädalavahetusel öösel üleval; kööki saiakest soojendama minnes tuli mulle vastu väsimusest pandanäoga Vlad (Vladimir), kes suutis veel imestada miks ma nii rahulik välja näen (temal oli selleks hetkeks kirjutatud 500 sõna, mul 700). Kogemus, mis muu; akadeemilise kirjutamise essee lõpetasin ma umbes pool tundi enne tähtaega, et siis ratta selga hüpata ja õppetooli vehkida. Tulemus? A. Kuigi ma kahtlustan, et nõudmised kvaliteedi osas on siin natukene teised, olgugi et õppemeetodid mitte: esmaspäeval sõin hommikust ühe teise venelasest tudengiga, kellel oli tähtajani veel kolm tundi ja mõnisada sõna, ning selja taga 24 unetut tundi kirjutamise, techno kuulamise ja filmide vaatamisega. Moodsad, ning paraku universaalsed essee kirjutamise (ja eksamiks õppimise) tehnikad.

Nüüd aga siirdun härrade Corona ja Pringles'iga youtube'ist Seven Years in Tibet vaatama (selle lugemine jäi esialgu pooleli, kuna keegi suvatses raamatukogus end järjekorda panna ning pidin linna ainsa eksemplari tagasi viima. Harrer'ist tahan veel kunagi rääkida). Näete siis, lapsevanemad, kuhu teie raha läheb. :P

Vahetasin nädalat

Aga peale kuupäevade suurt ei muutunudki.

Muujuures, kas brittide legendaarne bürokraatiamasin siiamaale ei ulatu või olen mina sellest puutumata jäänud, igatahes ei oska nagu suurt midagi ette heita. Enne tulekut jõudsin lugeda igasuguseid hirmujutte kuu aega kestvast pangakonto avamisest ning ainult roosades lootustes figureerivast traadita internetist, aga minu kogemused on mõnevõrra teistsugused.

Esiteks, pank.
Mina: "Tere, ma ee..."
Pangatädi: "Soovite kontot avada?"
M: "Jah!"
P: "Hästi, pass palun ja koolipoolne kinnitus õppimisest!"
/tädi kaob paberitega viieks minutiks kuhugi taharuumi
Pangatädi: "Olgu, siin on teie pass, pangakaart saadetakse teile järgmiseks nädalaks postiga. Nägemist!"
Mina: "..."

Ja nii oligi, täna oli pangakaart postkastis (suur mittemidagiütlev ümbrik, mille sees oli teine ümbrik kaardiga - kurjade kontoandmevaraste segadusseajamiseks. See on, tõepoolest, neil siin kinnisidee: et kõik peab mitmekordselt kaitstud olema, sest igal pool on kurjad inimesed kes tahavad su raha, elu või identiteeti endale. Õnneks, Suur Vend valvab).

Samas, ega siin linnas vist teisiti ei saakski: võrdsete ja laiade õiguste suhtes ülitundlikud üliõpilased ilmselt sulgeksid end pangakontorisse ja ähvardaksid näljastreigiga, kui neile kohe ja praegu tudengisoodustusi ei tehtaks. Ilma naljata, ülikooli klubid seas on vist kõik peamised inimõiguste eest võitlevad organisatsioonid esindatud.

Kui Iisrael eelmisel aastal Gaza ründamist alustaks, barrikeeris grupp St Andrews'i tudengeid end kaheks päevaks sotsiaalteaduste hoonesse, nõudes ülikoolilt seisukoha võtmist ning sissetungi hukkamõistmist. Vaat selline seltskond.

Kirjutamislaisk, vaadake parem pilte:

 

Uus sõber

Vajadus üksteise järele varjus meis juba enne, kui teineteise olemasolust teadlikuks saime. Ka sellele ei järgnenud mitte sirge tee, vaba kõigist käänakutest ja eksiradadest, vaid ettevaatlik, ootamatult lähenev kuid sama äkitselt eemalduv piiridemäng tutvuse, võõrastuse ja ootusega. Ometi olime meie vaid nupud, mitte mängijad, sest selja taha jäänud imepeen võrgustik valikutest ja paratamatustest oli toonud meid just siia punkti, mis vaid viimase sõna lausumisega pidi hajuma uueks, sihtideta (või valikute mitmekesisuses tajumatu sihiga) teekonnaks.

Lühidalt öeldes, siis ma ostsin ratta.

Järeleproovimisel ilmutasin ma nii endale kui vist inimestele üldiselt omast võimet mõtlemisest hoiduda ja tegutseda enne, kui see ettevõtmine hakkab tunduma  kaheldava väärtusega olevat. Nimelt, mööda St Andrewsi rannajoont kuni Crail'i kalurikülani (maanteed mööda) 9 miili eemal viib matkarada, Fife Coastal Trail (Fife, ehk maakond, kus ma elan). Kaardiga teadetetahvel jättis täpsustamata, et rattaga on see teekond aga võrdlemisi läbimatu ("Pff, rough terrain, mis see siis ära ei ole," mõtlesin mina) - tulemuseks oli see, et mina kandsin oma uhiuut ratast enam-vähem samasuguse maa kui tema mind; esimesel maanteeni viival rajal (poolteist tundi ja neli miili alguspunktist eemal) keerasin otsa ringi ja uhasin tagasi. See pole ütlemaks, et ma ettevõtmist ei nautinud - oo eiii... Kitsukene rada väänlemas mööda pankrannikut üles-alla, iga käänaku taga veel hingematvam vaade merele ja rannale kui enne; kaljuseinu ja -rahne sellisel moel, et roni end lolliks. Minu lemmikuks jääb pildil olev leid (Mark, kes seal eile jooksmas käis, küsis pilti nähes: "Did you climbe it? You did? Me, too!"). Piret, ma loodan, et sa loed seda.

Kui õllelihas trenniga jälle käsi- ja jalavartesse on trimmitud, tuleb see rada ka ükskord lõpuni läbi joosta-matkata. Aeg muidugi on omaette faktor: üleelmise postituse pilt raamatukogust on, nagu mu üha suurenevaks õuduseks selgub, täiesti igapäevane. Eile, pühapäeval, olin mina seal neli tundi, täna natuke vähem.